Hang, (ange, Tõs) – kui ange `aidas `kinni oo, siis ei `tulle räim `kalda. Kui ange ajast `eemal oo, siis `tulle räim `kalda. (Eesti murrete sõnaraamat)
Tark ei torma
Maarahva igapäevaelu sõltus enne 20. sajandi keskpaika sellest kuidas vaheldusid aastaajad ning oli looduse rütm. Hermann Tõnissoo on oma mälestustes kirjutanud nii kalapüügist kui laevatööst. Mõlema töö puhul on ta maininud töö hooajalisust ja sõltuvust aastaaegadest, täpsemalt just mere lahti sulamisest. Nii on Tõnissoo meenutanud: “Mõrdu pandi sisse niipea kui jää ära läks. Seli rannas sulas jää harva koha peal ära. Ikka läks maa poolt tuulega kohe minema. Kalamehed siis kibinal-kabinal paadid vette ja mõrravaiasid sisse taguma, sest kõik püügikohad ei ole ühesugused.”
Talvine töö oli peamiselt püügivahendite parandamine, uute tegemine ning valmistumine uueks püügihooajaks. Samuti tehti jääpüüki.
Varakevadiseks, enne püügiga alustamiseks oli rannarahva jaoks uurimaks tööks võrkude tõrvamine, mida tehti märtsi lõpul, aprilli algul. Võrkudena kasutati 20. sajandi alguses veel puuvillast lina, mis tuli eelnevalt tõrvata, et kauem vastu peaks. Samamoodi toimus kevadeti paatide ja laevade tõrvamine. Tõrvamiseks kasutati esmalt puutõrva, seejärel kivitõrva (kivisöetõrva).
Kevad algas räimepüügiga aprilli lõpust kuni mai lõpuni või juuni keskpaigani. Paralleelselt toimus kalapüük väiksemate mõrdadega, millega püüti koha, havi, ahvenat, vimma. Kevadise räimepüügihooaja lõppedes toodi räimemõrrad merest välja ja veeti traktoritega heinamaadele kuivama. Vihm pesi, päike kuivatas ja umbes kuu aja pärast veeti püünised varju alla. Vajadusel puhastati kakuamid kõigepealt merekõntsast, võrgud ja köied parandati kas ühiselt mereääres kuurides või osade kaupa kodus. Seejärel pandi püünised lattu hoiule.
Suvel tehti rannaäärsetes taludes heina ning muid vajalikke töid, aga jõuti ka merele. Püüti näiteks angerjat, milleks kasutati põhjaõngesid.
Septembris algas sügisräime püük, mis ei toimunud seisevnooda ehk kakuamimõrraga nagu kevadel, vaid räimevõrkudega. Räime püüti eelkõige Saaremaa rannikul ja kala müüdi kohalikule kalakombinaadile. Kui räimepüük lõppes, toimus võrkude väljatoomine, parandamine, korrastamine ning kuuri alla panemine. Enne jää tulekut jätkus kalapüük võrkudega ning kui meri jäätus, algas taas jääpüük ning tubase tööna uute võrkude kudumine ning vanade võrkude parandamine.
