Kalurite uskumused
Religioon ja uskumused on eestlastega olnud aastasadu. Usk traditsioonidesse, rituaalidesse ja läbi nende kõrgematesse jõududesse andis turvatunnet ja lootust, et ettevõetud tööd ning tegemised õnnestuvad ning tagavad tegijatele küllaldase toimetuleku.
Merele ei ohverdatud ainult kalaõnne pärast, vaid ka selleks, et turvaliselt koju jõuda ja õnnetusi ära hoida. Mere soosingut vajasid nii kalamehed, erinevad meresõitjad ning rannarahvas üldiselt, kelle igapäevane toimetulek ühel või teisel viisil merega seotud oli.
Rannarahvas pani hoolega tähele ka erinevaid endeid ja juhtumisi, mis mõjutasid kalasaaki või igapäevast elu. Nii on kogutud lugudes Pootsist pärit jutustus:
Kord olnud tema isa võrkus konn läbi lõigatud kõriga. Pole isa pääle viimase leidmist oma võrgust sugugi enam kalu saanud. Peab konna selle põhjuseks; enne saanud alati palju kalu.
Maagilised tegevused ja ebausk olid ka rannarahva, sh Tõstamaa rahva, hulgas levinud. Võrkude paremaks säilimiseks kasutasid Tõstamaa kalamehed nende suitsetamist mitmesuguse rohuga. Mõnes teises kohas aga soolati võrke enne merele minekut. Niihästi soolamine kui suitsetamine pidi head kalaõnne tooma.
Foto 1. Vanad paadid Peerni sadamas puhkamas. Foto Eve Käär
Maagiliseks tegevuseks võib pidada igasugust nõidumist, mida üle Eesti praktiseeriti. Ranna talupojad olid Forseliusele jutustanud, et mõnikord olid nende paadid ära nõiutud, nõnda et nad kõige parema tuulegagi ei edasi ega tagasi ei saanud. Kui neile sarnane pahandus juhtunud oli, siis ei teadvat nad muud abinõu, kui katsuda Excrementum puellae incorruptae saada, millega nad paadi pinkisid võiasid; selle läbi saatnud nad pahanduse kõrvale.
Eestlastel on juba sajandeid olnud kombeks hoida kinni erinevatest maagilistest tavadest ning seda ka nädalapäevade suhtes. Näiteks ei astu reedesel päeval eestlased heameelega abielusse, ei alusta ühegi suurema tööga ega tee üldse midagi, mille puhul nad tahavad, et õnn ja edu seda tegevust saadaks. Lisaks reedele ei alustanud rannarahvas sageli suuremate töödega, näiteks püüniste valmistamisega, ka esmaspäeval, sest see oli ebasobiv päev. Sellist üldlevinud usku kinnitavad ka tänapäeval Tõstamaa kandis elavad inimesed.
Kalaõnnega oli seotud veel sellinegi uskumus, et kui teise mehe paadist vaikselt midagi võtad, siis tuleb selle mehe kalaõnn sulle üle.
Kas teie teate, et Tõstamaal elavad merilehmad? Möödunud sajanditel usuti, et peale kalade ja muude harilike mereelanike asuvad merepõhjas ka päris kuivamaa loomad ning eestkätt just lehmad, kes olevat sinised kui meri ja keda kutsutaksegi sellepärast siniseiks lehmeks, vahel öeldakse ka merelehmad. Usuti, et sinihalli karva hea piimaanniga lehmad elavad merel, kuid käivad vahel kaldal söömas. Sinilehmad tulnud merest karjakaupa välja rannale ning käinud natukene mööda randa ja kadunud siis jälle vette. Randlased ihanud neid alati kinni püüda, aga merilehmad näidanud end inimestele harva.