Kaluriühistu “Võit” tekkis 1946. aastal. Esimene kaluriühistu brigaad, kes 1946. aastal ehitasid ise kakuamipaadi ja hakkasid püüdma, koosnes kuuest mehest. Nendeks olid Annuse Eeri (brigadir) ning Paalberg Herman, Riis Eeri, Tell Jüri, Rand Aleksander ja Rand Juhan. Järgmisel aastal tuli artell “Võit”, mille esimeheks oli esimesel aastal Artur Lõõbas. Artellis oli kolm brigaadi, millest igaühes 5-10 kalurit. 1947. aastal sai esimeheks Karl Kiirats. Teiste hulgas oli artellis veel Karlep Martin, Vanatoa Karp, Luht Artur, Annus Rudolf. Igal brigaadil oli omaenda kakuamipaat, vähemalt üks lappajapaat ning seisevnoot ehk kakuam. Alguses tuli vajaminev endale ise ehitada, hiljem sai juba Kihnu püünisevabrikust osta. 1949. aastal kohustati kolhoose looma üle Eesti ning sinna pidid astuma kõik talunikud ja teiste hulgas ka kalurid. 7. aprillil olid külaelanikud Paju rehetoas ja seal toimus kalurikolhoosi “Võit” loomine.
1950tel hakkasid kalurikolhoosis toimuma muudatused, mis aitasid kolhoosi tootlikkust tõsta ja töötingimusi parandada. 1953. aastal osteti kolhoosile veoauto GAZ-51 ning 1954. aastal väiketraktor DT-14 (rahvakeeles “põka”). Veoautost oli suur abi püüniste vedamisel kuurist paatidesse ja vastupidi. 1954. aastal alustati laomaja, autokuuri ja kalurimaja ehitamist. 1959. aastal ehitati rahva soovil kaluritemajast kinomaja, et oleks koht ka meelelahutuseks. Muidu oli kaluritemaja mõeldud talviseks võrguparanduseks, kuna seda oli võimalik kütta.
1960tel jätkus kolhoosi arendamine. Tallinnast hakati tooma tõrvatud kakuamipaate ja lappajaid ning enam ei pidanud sõiduriistu ise meisterdama. Kümnendi alguses alustas endises Eensalu talus tegevust Kalevi Spordibaas, mis pakkus erinevaid kalastamisvõimalusi, samuti korraldas kalapüügivõistlusi.
Kalurikolhoos “Võit” tegutses 1969. aastani, mil mitmes Pärnumaa kalurikolhoosid ühenseid suureks majandusettevõtteks “Audru Rand”. 1973. aastal 1. toimus uuesti kolhooside ühinemine ning “Audru Rand” liideti uude majandusse “Pärnu Kalur”.