Rannarahva eluolus oli 19. sajandil ning veel 20. sajandi esimesel poolel tähtsal kohal kiviäri, kus rannakalurid kalapüügi asemel hoopis kive hakkasid vedama, sest see oli tulusam ettevõtmine. Kive veeti nii Pärnusse, Tallinnasse kui Riiga.
Kiviveo ja kivilaevadega seostatakse eelkõige kihnlasi, kelle jaoks oli kiviäri üks tähtsamaid elatusalasid. Vähemal määral olid kiviäris tegevad põhjaranniku, Ruhnu, Muhu, Sõrve, Hiiumaa, Tahkuranna, Häädemeeste ja Tõstamaa väikelaevnikud ja rannamehed. Näiteks kirjutab Hermann Tõnissoo oma mälestuses sellest kuidas tema isa Jakob oli koos Värati Rasma Jüriga kahasse ostnud vana purjejahi, millega hakati Riiga raudkive vedama hakatud.
Foto 1. Tõstamaa kandi rannad on kivised. Foto Eveli Ilvest
Tõlli külast on teada, et kuni 1904. aastani oli Murumardi ja Jaagu talul kahasse laev “Maria”, millega veeti kive Pärnusse tänavate ehitamiseks. Kavarus lasi 1923. aastal kivilaeva endale ehitada Johan Palberg ja veel üks mees, kellega koos kiviäri ajama hakati. Laev sai nimeks “Merelind”.
Fotod 2 ja 2b. Laeva “Merelind” tunnistus. Foto Ants Lahe erakogust
Raudkivid korjati madalast rannikuveest, kus graniidist rändrahnud olid merepõhjas vee tegevuse tagajärjel ümaraks ja siledaks muutunud. Kive saadi Kihnu ümbrusest (Kihnu, Manija, Sorgu ja Sange saarelt), Muhu väinast, Saaremaa lõunarannikult, eriti Sõrvest, Seliste, Tõstamaa, Liu, Tahkuranna, Vaiste, Virtsu, Paatsalu, Vormsi, Hiiumaa ning Läti rannavetest. Lisaks raudkividele veeti ka lubjakivi Saaremaalt Pärnusse vabrikule “Waldhof”.
Foto 3. Leping lubjakivi veoks laevaga “Delphin”. Foto erakogust.
Graniit ehk raudkivi on raske – 1 kuupmeeter kaalub keskmiselt 2420 kg. 19. sajandil ning 20. sajandi alguses arvestati kaubaks ladustatud raudkivide mahtu kantsüldades – 1 kantsüld (2,13×2,13×2,13 m) on 9,7 kantmeetrit ehk see rahvapäraselt kantsüllaks või ka lihtsalt süllaks nimetatud kogus kaalub 23,5 tonni.
Kivivedu toimus selleks kohandatud väikelaevadega, sest madalasse rannikuvette suurte ja raskete veesõidukitega ei pääsenud. Samuti mõjutas laeva suurust kivide hankimine ning laadimine ja lossimine – seda tehti käsitsi. Algsed maalaevad olid umbes 8 meetri pikkused lahtised alused, mis olid kohalikes randades ehitatud ja mõeldud pigem kalastamiseks ja muudeks vedudeks. Kiviäri kasvades hakatigi esmalt kasutama väiksemaid maalaevu, kuid alates 19. sajandi lõpust, kui rannarahvas jõukamaks sai, ehitati juba nn kolmesüllaseid laevu. Nimetus tulenes sellest, et nendele laevadele sai laadida kuni kolm kantsülda ehk ca 70,5 tonni raudkive.
Tänu kiviveo tulususele ja mereveo arengule ehitati Tõstamaa kandis mitmeid purjelaevu, millega siis veeti nii kive kui muud materjali.
Foto 3. Purjelaev Frida ehitus. Foto: MM F 552/1, Eesti Meremuuseum SA,